MAKSUD


Kavandatava vastutusotsuse täitmise tagamiseks keelumärke seadmine ühisomandis olevale kinnistule. 

Riigikohtu Halduskolleegiumi 12.01.2018 kohtumäärus 3-17-1141
Riigikohtu Halduskolleegium leidis, et  selles asjas puudus alus lugeda keelumärke seadmist ühisomandis olevale kinnistule ebaproportsionaalseks abinõuks ning halduskohus rahuldas põhjendatult MTA taotluse kanda kinnistusraamatusse keelumärge puudutatud isiku ja tema abikaasa ühisomandis olevale kinnistule viisil, mis keelab puudutatud isikul kinnisasja käsutada. (seotud õigusaktid:  MKS § 136.lg 1. § 130 lg 1p 1 )



Korteriomandi kasutusotstarve.

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 18.12.2017  kohtuotsuse nr 3-15-2961, milles käis vaidlus selle üle, kas kaebaja soetatud korteriomandid, mille kasutusotstarbeks oli eluruum, on kaebaja väiteid ja esitatud tõendeid arvestades soetatud maksustatava käibe tarbeks.

Tegemist oli veel kasutusele võtmata korteriomandiga, mille kasutusotstarve oli eluruum. Riigikohus märkis, et tõendamiskoormus ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastava äriplaani realistlikkuse osas lasub MKS § 150 lg 1 kohaselt kaebajal ning sõltumata sellest, et tegemist on kavatsuse tõendamisega, ei kehti siin tavapärasest leebem tõendamisstandard.(p.16) Lepingus mitteeluruumile vastava kasutusotstarbe kokkuleppimine ei tähenda vältimatult, et korteri kasutamine mitte­eluruumina on õiguslikult võimalik. Maksukohustuslane peaks eelduslikult näitama, milliseid abinõusid ta on rakendanud või planeerib rakendada, et eluruumi kasutusotstarvet muuta kavandatava kasutusotstarbega kooskõlas olevaks.

Samuti selgitas Riigikohus,  et kinnisasja üürile andmine on üldjuhul maksuvaba käive. Üksnes siis, kui maksukohustuslane on maksuvabastusest loobunud, esitades enne käibe toimumist kirjaliku teate maksuhaldurile, on tegemist maksustatava käibega.

 

Maaparandusühistu liikmete tegevus on üldjuhul eelduslikult käibemaksuga maksustatav.

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 14.12.2017 maksukohustuslasele positiivse otsuse nr 3-15-1270. 

Maksuotsuse kohaselt  ei olnud maaparandusühistul õigust arvata maha sisendkäibemaksu  rekonstrueerimiskuludelt, mis on seotud maksuvaba käibega (kuna KMS § 16 lg 1 p 3  kohaselt on käibemaksust vabastatud teenus, mida mittetulundusühing tasuta või liikmemaksu eest osutab oma liikmetele). 

Kolleegium asus seisukohale, et maksuhalduri ja kohtute tõlgendus ei ole kooskõlas Nõukogu direktiiviga (EÜ) nr 2006/112 (käibemaksudirektiiv), samuti Euroopa Kohtu praktika ja käibemaksu üldpõhimõtetega. Kolleegium asus seisukohale, et maaparandusühistu suhtes on kohaldatav KMS § 16 lg 1 p 8 . Erinevalt KMS § 16 lg 1 p‑s 3 nimetatud juhust on selle maksuvabastuse kohaldamisala aga piiratud. Arvestades asjaolu, et maaparandusühistu liikmed on valdavas osas põllumajandustootjad, kellel tekib kaupade võõrandamisest ja teenuste osutamisest maksustatav käive, oleks KMS § 16 lg 1 p 8 kohaldamisel maaparandusühistu poolt liikmetele osutatud teenused üldjuhul käibemaksuga maksustatavad. 

Kuna maaparandusühistu liikmete tegevus on üldjuhul eelduslikult käibemaksuga maksustatav, ei ole KMS § 16 lg 1 p‑st 8 tulenev maksuvabastus kohaldatav maaparandusühistule. Selline seisukoht on kooskõlas ka käibemaksu üldpõhimõtetega, sest kui kinnistuomanikel oleks õigus sisendkäibemaksu maha arvata oma kinnistul tehtud maaparandustöödelt (mh ka siis, kui neid töid finantseeritakse saadud toetustest), siis peab mahaarvamise õigus olema tagatud ka maaparandus­ühistu poolt liikmete huvides saadud teenuselt. Vastasel juhul tekib käibemaksu kumulatsioon.

  

Juhatuse liikmete tööülesannete jaotuse karistusõiguslik tähendus  

(MKS § 154 lg 1 - maksudeklaratsioonide esitamata jätmine).

Riigikohtu Kriminaalkolleeegium tegi 13.12.2017 kohtuotsuse 4-17-1195, milles leidis, et maakohtu poolt juhatuse liikmete tööülesannete jaotuse (või selle puudumise) välja selgitamata jätmine käsitatav olulise menetlusõiguse rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu lahendi tühistamise.  Juhatuse liikmete tööülesannete jaotus (või selle puudumine) väärteoasja lahendamiseks on oluline faktiline asjaolu, mis tuleb   märkida teokirjeldusse ja tõendada asja arutamise käigus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-43-08, p 9.2 ja otsus asjas nr 3-1-1-137-04, p 19).

Kui juhatuse liikmete vahel puudub tööjaotus ning osaühingu juhatuselt nõutav tegu jääb tegemata, on üldjuhul kõik juhatuse liikmed jätnud neilt nõutava teo tegemata. Seetõttu tuleb tööjaotuse puudumise korral kõne alla kõigi juhatuse liikmete vastutus konkreetse kohustuse täitmata jätmise eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-137-04, p 19).

 


Varalise ja mittevaralise kahju hüvitise tulumaksuga maksustamine.

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 14.11.2017 maksumaksjale osaliselt positiivse otsuse nr 3-16-336 

Asjas käis vaidlus selle üle, kas tsiviilasjas   sõlmitud kompromissi alusel kaebajale makstud hüvitised tuleb maksustada tulumaksuga. 

Varalise kahju hüvitis, mis on TuMS § 12 lg 1 tähenduses tulu, tuleb tulumaksuga maksustada

TuMS § 12 lg 1 järgi maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamis­perioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu.  Riigikohtu Halduskolleegium nõustus alama astete kohtutega, et kaebajale kompromissiga makstud varalise kahju hüvitis tuli tulumaksuga maksustada. Tegemist on hüvitisega, mis on mõeldud kompenseerima kaebaja saamata jäänud palgatulu, mida oleks selle saamisel tulumaksuga maksustatud. Selline hüvitis on TuMS § 12 lg 1 tähenduses tulu, mis tuleb tulumaksuga maksustada.

Mittevaralise kahju hüvitised ei ole üldjuhul füüsilise isiku tulumaksuga maksustatav tulu TuMS § 12 lg 1 mõttes.  

Selles asjas oli  mittevaralise kahju hüvitist makstud kaebaja tervisekahjustuste eest. Riigikohtu Halduskolleegium asus seisukohale, et sellist hüvitist ei ole õige käsitada isiku tuluna, vaid tasakaalustava kompensatsioonina teise õigushüve kahjustamise eest. Ka ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui palju kaebaja varaline seisund hüvitise maksmise tõttu muutus võrreldes olukorraga, mil mittevaralist kahju ei oleks tekitatud.


Turuhinnast kõrgema hinnaga tehingute tegemine ei tekita tulumaksukohustust, v.a seotud isikute puhul.

 

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 06.11.2017 maksukohustuslasele positiivse otsuse 3-15-1758


Kaebaja tasus B, C ja D-le kinnistu eest 5 380 000 eurot, samas kui päev varem ostsid B, C ja D kinnistu selle algselt omanikult OÜ-lt H 3 900 000 euroga. Maksuhaldur ei seadnud kahtluse alla tehingu tegelikku toimumist ega ka selle pooli. Maksuhaldur oli  seisukohal,  et  kaebaja soetas tegelikult kinnistu 3 900 000 euro eest ning seda ületavas osas on tegemist raha ettevõtlusest väljaviimisega, mis tuleb tulumaksuga maksustada TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 alusel.


Riigikohus ei nõustunud maksuhalduri käsitlusega ning selgitas, et TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 kohaldamine on võimalik nii siis, kui arvel on formaalsed minetused, kui ka siis, kui arve ei ole sisuliselt õige. Kui maksumaksjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas teenus on ette­võtluseks vajalik või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsust asjas nr 3-3-1-46-11, p 11). 

Tulumaksukohustust reguleerivate normide eesmärk ei ole tagada äriühingu võimalikult ratsionaalset majandustegevust.

Riigikohus kontrollis, kas  MKS § 83 lõike 4 kohaldamise eeldused on selles asjas täidetud.

Kuigi maksuotsus ei olnud viitatud  MKS § 83 lõikele 4, tugines maksuhaldur sisuliselt sellele, olles seisukohal, et kaebaja ja B, C ja D tegid teadlikult näiliku tehingu hinnaga 5 380 000 eurot, varjates tegelikku tehingut hinnaga 3 900 000 eurot.  Kolleegium on varem selgitanud, et kui arvel näidatud tehingut pole tegelikult toimunud, ei ole MKS § 83 lõikele 4 tuginemine ilmtingimata vajalik (otsus asjas nr 3-3-1-46-11, p 17).


Näiliku tehingu tuvastamiseks tuleb kahtluse puhul, et näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, tuvastada, et poolte tahe oli suunatud teistsuguse tehingu tegemisele. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, on maksu määramiseks vaja tuvastada ka maksueelis (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-15-1303, punktid 9 ja 10).

Riigikohus leidis, et tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada, et tehingu poolte tahe oli teha tehing 5 380 000 euro asemel 3 900 000 euroga ning ei ole määrav,  kas kaebaja oleks saanud B, C ja D asemel ise omandada kinnistu hinnaga 3 900 000 eurot. Tulumaksukohustust reguleerivate normide eesmärk ei ole tagada äriühingu võimalikult ratsionaalset majandustegevust. Turuhinnast kõrgema hinnaga tehingute tegemine ei tekita tulumaksukohustust, v.a TuMS § 50 lõikes 4 sätestatud juhul. Maksuhaldur ei ole praeguses asjas väitnud, et tegemist oli seotud isikutega TuMS § 8 lõike 1 mõttes.

Majandustegevuses on tavapärane, et ostetud kaup müüakse kallimalt edasi, kusjuures lisandunud hind katab edasimüüja kulud ja sisaldab ka tasu võetud äririski eest. Sellistel tehingutel põhineb kogu kaubandus. Niisuguse tehingu käigus lisanduv hind sõltub üksnes sellest, millistel tingimustel on ostja ja müüja nõus tehingu tegema. Maksuhalduril ega kohtutel ei ole alust niisugusesse hinnakujundusse üldjuhul sekkuda. Samuti ei ole maksustamisel relevantne, kas kaebaja juhatuse liige I kahjustas kaebaja või selle osanike õigusi või huve, kuna teadis, millise hinnaga B, C ja D kinnistu ostsid.

Laenulepingute fiktiivsuse puhul võib tulumaksukohustus tekkida laenuandjal.


Tehingu näilikkusele ehk soovile teha tehing muu hinnaga võib lisaks tehingu rahastamise ja tasumise eripäradele põhimõtteliselt viidata ka pärast tehingu tegemist toimuv rahade edasine liikumine. Maksuhaldur on osutanud, et B, C ja D laenasid suurema osa kinnistu müügist teenitud rahast oma osanikele või nendega seotud isikutele.    Kolleegiumi hinnangul  ei olnud laenudega seotud asjaolud praegusel juhul piisavad selleks, et tuvastada tehingu­poolte tahe teha tegelik tehing madalama hinnaga. Kui laenulepingud oleksid fiktiivsed, võib tulumaksukohustus tekkida laenuandjal, kui laen on antud ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil (vt otsus asjas nr 3-3-1-67-08 punktid 16 ja 18).

 

Kui tehingu hind ei vasta turuväärtusele ja pooled soovisidki teha tehingu kõrgema hinnaga, ei ole tegemist näiliku tehinguga. MKS § 83 lg 4 alusel maksu määramiseks tuleb lisaks tuvastada maksueelis, mis tehinguga saadi.

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 24.10.2017 maksukohustuslasele positiivse otsuse nr

3-15-1303.


Maksuotsuse järgi oli tulu- ja käibemaksu määramise põhjuseks asjaolu, et kaebaja soetas kuivati tegelikult odavama hinnaga ning sellega sai kaebaja maksueelise, milleks on raha maksuvabalt ette­võtlusest väljaviimine ja liiga suur käibemaksu enammakse. Samuti leiti, et tehingu hind ei vastanud kuivati turuväärtusele ning turuväärtust ületavas osas on tegemist näiliku tehinguga, millega varjati tegelikku madalama hinnaga tehingut.

Riigikohus leidis, et maksuhalduri tuvastatud asjaolud võivad põhimõtteliselt anda alust kahtlustada näilikku tehingut, kuid ei ole piisavad selleks, et tuvastada poolte tahe arvel näidatust erineva hinnaga tehingu tegemiseks. 

Tuvastatud asjaolude põhjal oli tehingupooltel huvi teha tehing arvel näidatud hinnaga, kuna see võimaldas kaebajal taotleda PRIA-lt suuremat toetust. Tehingu pooled deklareerisid käibemaksu arvel näidatud suuruses ning müüja oli käibemaksu arvel näidatud suuruses riigile tasunud. Maksu­otsusest ei nähtunud selliseid asja­olusid, mis näitaksid, et poolte tegelik tahe oli suunatud väiksema hinnaga tehingu tegemisele

 

Olukorras, kus pooled soovisidki teha tehingu ning just selle kõrgema hinnaga, ei ole tegemist näiliku tehinguga ning maksuhaldur ei saa MKS § 83 lg 4 alusel tehingu hinda ja poolte maksukohustust oma äranägemise järgi muuta.


MKS § 83 lg‑t 4 saab kohaldada olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse.

Vastavalt MKS § 83lg 4 ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse ning kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid.

Näilik tehing  tuvastatakse, lähtudes TsÜS §‑s 89 sätestatust. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (tsiviilasi nr 3-2-1-139-08, p 8). Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut.

Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamisekson maksu määramiseks vaja tuvastada ka

maksueelis, st. tuleb tuvastada, mille poolest varjatud tehingu maksustamine erineb näiliku tehingu maksustamisest (vt haldusasi nr 3‑3-1-46-11, p‑d 18–20).

Seega eeldab varjatud tehingu MKS § 83 lg 4 alusel maksustamine seda, et varjatud tehinguga saavutatakse võrreldes näiliku tehinguga soodsam maksustamine (maksueelis- st

kui riik kannab maksukahju, varjatud tehing annaks kõrgema maksukoormuse).

Kui varjatud tehinguga maksueelist ei saada, puudub maksuhalduril alus MKS § 83 lg 4 alusel maksu määramiseks.  Maksu ei saa MKS § 83 lg 4 alusel määrata ainuüksi põhjusel, et maksuhalduri hinnangul on maksu­menetluses vaatluse all oleva tehingu eesmärk mingi hüve õigusvastane saamine mõnelt teiselt haldus­organilt. Kui müüja deklareerib ja tasub tehingult käibemaksu riigile, puudub maksueelis, mida tehingupooled kaebaja sisendkäibemaksu deklareerimisega võiks saavutada. Kuigi PRIA-lt suurema toetuse saamine võis olla tehingu eesmärk, ei saa seda pidada maksueeliseks.

Riigikohus leidis, et praegusel juhul puudub alus kaebaja maksustamiseks ka MKS § 84 alusel. Selle sätte alusel maksustamise eelduseks on, et tehingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil. Sellist eesmärki kaebaja tegevuses ei nähtu. Tehingu pooled on käibemaksu tehingult deklareerinud ja müüja selle riigile tasunud. Samuti ei nähtu, kuidas sai tehinguga kõrvale hoida tulumaksukohustuse täitmisest.

 

Sisend­käibemaksu mahaaarvamise õigust ei saa keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud.  

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 17.10.2017 maksukohustuslasele positiivse kohtulahendi haldusasjas nr 3-15-838 (3-3-1-16-17), tühistades MTA maksuotsuse.

Maksuhaldur oli seisukohal, et maksukohustuslasel ei ole õigus arvestada sisend­käibemaksu arve alusel, mille väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud. Sellisele järeldusele võib ka otseselt jõuda KMS § 29 lg 3 p 1, § 31 lg 1 ja § 3 lg 1 grammatilisel tõlgendamisel. Riigikohus asus seisukohal, et maksuhalduri seisukoht on ekslik, kuna käibemaksuseaduse asjakohaseid sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas käibemaksudirektiiviga (vt ka haldusasi nr  3-3-1-51-15  p 12) ning ka selles asjas tuleb arvestada Euroopa Kohtu asjakohastes lahendites esitatud seisukohtadega.

Euroopa Kohus on käsitlenud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust otsustes C-277/14: PPUH Stehcemp, p‑d 28, 33, 34, 40 ja 41 , C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60, C-438/09, p 38 ning C‑324/11: Tóth, p‑d 32–34.
Euroopa Kohtu lahenditest tuleneb, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel.
Kuigi liikmesriikidel on õigus rakendada oma finantshuvide kaitseks ja maksudest kõrvalehoidmise vältimiseks vajalikke meetmeid, sh kehtestada lisaks registreerimis­kohustusele muid kohustusi (käibemaksudirektiivi art 273 lg 1). Samas ei või direktiivi art 273 lg 2 järgi nimetatud võimalust kasutada selleks, et kehtestada täiendavaid arvetega seotud kohustusi lisaks direktiivi 3. peatükis sätestatud kohustustele. Liikmesriigi võetavad meetmed ei tohi minna kaugemale nende kehtestamise eesmärgist ja seada kahtluse alla käibemaksu mahaarvamise õigust, mis on ühise käibemaksusüsteemi aluspõhimõte (Euroopa Kohtu otsus asjas C-438/09: Dankowski, p 37).
Oluline oli asjas see, et maksuotsuses ei olnud kahtluse alla seatud arvetel märgitud tehingute toimumist arvetel märgitud isikute vahel, ei olnud viidatud maksupettusele, põhjendamatu maksueelise saamisele ega sellele, et kaebajal oleks mingil põhjusel pidanud tekkima kahtlus, et arve väljastajal puudub õigus arvele käibemaksu lisada.
Riigikohus leidis, et sellisel juhul ei ole asjakohased ka vastustaja viited Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad heausksuse kahtlust ning tehingute mittetoimumist poolte vahel.  

Tutvu lahendis viidatud Euroopa Kohtu otsustega :
C-277/14

C-183/14


C-438/09 

C‑324/11

 


Kui maksuõigusrikkumist ei ole seadusega ettenähtud korras tuvastatud, ei saa maksupettuse kahtlus olla ettevõtja tegevusloa peatamiseks piisav.

 

Riigikohtu Halduskolleegium tegi 11.10.2017 maksukohustuslasele positiivse otsuse

3-15-467

 

MTA peatas kaebaja kütuse müügi tegevusloa ajal, mil maksumenetlus oli alles pooleli , maksuotsust polnud veel tehtud. MTA oli  maksupettusega kaasneva kõrgendatud ohu tuletanud  vaid pettuse kahtlusest.

Kuna maksuotsust polnud veel tehtud, olid ka maksupettuse eeldamise tingimused täitmata - maksuõigusrikkumist ei ole seadusega ettenähtud korras tuvastatud.

Riigikohus selgitas, et maksukohustuse rikkumise tuvastamiseks sätestab maksukorralduse seadus (MKS) maksumenetluse näol erikorra.   Puudub ka sisuline vajadus rakendada ettevõtja suhtes MsüS § 36 lg-s 1, § 37 lg-tes 1 ja 2 ning § 43 lg-s 1 sätestatud meetmeid enne, kui maksuhaldur on maksukohustuse rikkumise selleks ettenähtud korras kindlaks teinud. Kõnealused meetmed ei ole vajalikud pooleliolevas maksumenetluses uuritava maksukohustuse täitmise tagamiseks. Selleks näeb MKS § 136.1 ette muud küllaldased abinõud.


Riigikohus selgitas MsüS § 43 lg 1 p 1 kohaldamise eeldusi ning märkis, et peatamist on võimalik kohaldada kõrvaldatavate rikkumiste korral, mille puhul ei ole kehtetuks tunnistamine või tegevuse keelamine proportsionaalne. Maksupettus võib korrektselt tuvastatud rikkumisena olla kõrvaldatav, kui riigile saamata jäänud maks tagantjärele tasutakse.



Riigikohtu Halduskolleegium  selgitas 03.10.2017 otsuses  3-15-1022

ettevõtte ülemineku korral sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumist  ning liisingulepingu maksustamise eripärasid 

Riigikohus selgitas, et ka ettevõtte varjatud üleminekul,  mille eesmärk oli vabaneda enne ettevõtte üleandmist tekkinud maksukohustuste täitmisest,  kohaldub MKS § 37. Kui üks äriühing annab teisele äriühingule üle kogu oma majandustegevuse, siis tuleb eeldada ka kõikide maksukohustuste üleminekut (sh lähevad üle ka sellised maksukohustused ja kõrvalkohustused, mille deklareerimise või täitmise tähtaeg saabub pärast ettevõtte üleminekut). 


Riigikohus selgitas, et  ettevõtte üleminekuga tekkivate maksukohustuste aspektist  tuleb arvestada liisingulepingu maksustamise eripära  ( vt p. 18).  

Kui nn kapitalirendi tingimustele vastava liisingulepingu kehtivuse ajal vahetub liisinguvõtja, on võlaõiguslikult tegemist lepingu ülevõtmisega (VÕS § 179), kuid käibemaksuseaduse kohaselt tuleb seda tehingut maksustada nagu kauba võõrandamist KMS § 2 lg 5 tähenduses.

Kui liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused antakse üle ettevõtte varade koos­seisus, siis KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt käivet ei teki.  

 

 

Riigikohus kordas oma varasemas praktikas märgitut, et eksliku õigusliku aluse kasutamine

on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui on olemas haldusakti andmiseks asjakohane regulatsioon ning on ilmselge, et esinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks (vt haldusasjad nr 

3-3-1-49-08, p 11;3-3-1-33-07, p 16; 3-3-1-74-11, p 16; 3-3-1-85-12, p 17; 3-3-1-57-13, p 11, 

3-3-1-28-16, p 14) 

Kuigi vaidlustatud maksuotsuses ei olnud otseselt viidatud liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmisele kui käibemaksu arvestamist ja mahaarvamist välistavale asjaolule ning ei olnud ka selge sõnaga viidatud MKS §‑st 37 tulenevale ettevõtte omandaja õigusjärglusele, jäeti maksuotsus siiski jõusse, kuna maksuhaldur on tuvastanud MKS § 37 rakendamise eelduse ehk ettevõtte ülemineku ning MKS § 37 ei anna maksuhaldurile kaalutlusõigust.

 

 

HALDUS



04.10.2014

Riigikohtu Halduskollegiumi kohtumäärus 3-17-505

Asjas käsitleti kaebeõigust ehitusloa peale ning kaebuse tagastamise võimalusi seoses selle ilmselge perspektiivitusega

 

HKMS § 121 lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib kaebuse määrusega tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Nimetatud sätte puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta. Kolleegium on leidnud, et õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud HKMS-s ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (vt RKHK määruseid asjades nr 3-3-1-12-16, p 8 ja 3-3-1-86-14, p 24). Kaebeõiguse eelduseks on HKMS § 44 lg 1 järgi kaebaja õiguse võimalik riive, mitte õiguse rikkumine. Lisaks tuleb arvestada, et ka väheintensiivsed õiguste riived on halduskohtus vaidlustatavad (HKMS § 44 lg 1; vt ka RKHK määrus asjas nr3-3-1-87-16, p 8).


Riigikohus leidis, et antud juhul ei ole ilmselge, et  vaidlustatud ehitusluba ei saa rikkuda naaberkinnistu omaniku (kaebaja) subjektiivseid õigusi, samuti ei ole kaebuse eduväljavaated sedavõrd ahtad, et kaebust saaks käsitada ilmselgelt perspektiivituna.

Kolleegium märkis, et kaebeõigus vaidlustatud ehitusloa peale võiks ilmselgelt puududa siis, kui juba valminud sauna kõrvalekalded varasemast ehitusprojektist oleks ebaolulised, sest sellised kõrvale­kalded ei saaks takistada saunale kasutusloa andmist (ehitusseadustik (EhS) § 55 p 5). Niisuguses olukorras ei mõjutaks ehitusluba kaebaja õigusi, sest isegi ehitusloa tühistamine ei tooks kaasa vajadust kõrvalekalle kõrvaldada. Praegusel juhul ei saa aga ehitise lahknevust projektist, eriti kõrguse osas pidada ilmselgelt ebaoluliseks. Sellisel juhul võib ehitisele kasutusloa andmiseks olla enne vajalik uue ehitusloa andmine või varasema ehitusloa muutmine.

Kolleegium rõhutas, et sauna mittevastavus algsele ehitusprojektile ei muuda vaidlustatud ehitusluba iseenesest õigusvastaseks. Kohalik omavalitsus võib varasemat ehitusluba muuta või anda välja varasemast erineva ehitusloa, kui see vastab ehitamist reguleerivatele õigusnormidele, sh tuleohutusnõuetele, ja planeeringutele ega kahjusta ebaproportsionaalselt naabri õigusi.




PSJV


19.12.2017

Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi kohtuotsusega nr 5-17-13 tunnistati  põhiseadusvastaseks ning kehtetuks kohtute seaduse § 132.2lõige 2.1 osas, milles see norm ei näe ette kohtuniku vanaduspensioni taotlemise õigust kuni 1. juulini 2016 kehtinud KS § 132.2lõike 2 alusel kohtunikule, kelle enne 1. juulit 2016 tekkinud 100-, 90- või 80-protsendilist püsivat töövõime kaotust ei tuvastatud kohtuniku terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel enne 1. juulit 2016, ega võimalda kohtunikul püsiva töövõime kaotuse tekkimise aja tagasiulatuvat tuvastamist.

Riigikohus käsitles  õiguspärase ootuse põhimõtte järgimist seadusandja poolt selle koostoimes kaebaja omandipõhiõigusega ja hindas kaebaja võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasust.


09.11.2017

Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi kohtuotsusega 5-17-8 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid kohaliku omavalitsuse üksusele põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 83 lõikega 1 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest, kui kohaliku omavalitsuse üksus on taganud kõigile oma rahvastikuregistri järgsetele elanikele võimaluse õppida oma munitsipaalkoolis.

Kolleegium on seisukohal, et PS § 37 lõike 2 kohaselt ei ole PGS § 83 lõikest 1 kohalikele omavalitsustele tulenev kohustus rahastada teise kohaliku omavalitsuse üksuse koolide tegevuskulusid käsitatav kohalike omavalitsuste olemusliku ülesandena. Tegemist on kohalikele omavalitsustele pandud kohustusega, mida tuleb PS § 154 lõike 2 teisest lausest tulenevalt rahastada riigieelarvest. Seetõttu on PS § 154 lõike 1 ja lõike 2 teise lausega vastuolus selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid omavalitsuse üksustele PGS § 83 lõikega 1 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest, kui kohaliku omavalitsuse üksus on taganud kõigile oma rahvastikuregistri järgsetele elanikele võimaluse õppida oma munitsipaalkoolis. Kuna PGS § 83 lõikes 1 on sätestatud riigi kohustus, siis tuleb PGS § 83 lõiget 2 mõista selliselt, et see säte võimaldab kohalikel omavalitsustel sõlmida kokkuleppeid, kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole taganud kõigile oma rahvastikuregistri järgsetele elanikele võimalust õppida oma munitsipaalkoolis, samuti kokkuleppeid PGS § 83 lõikes 4 nimetatud kulude kandmise kohta.



03.10.2017

Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi määrus 5‑17‑29

Asutusesisese teabe avaldamise piiramine menetlusosalisele PSJV kohtumenetluses.


Asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks võidakse piirata menetlusosalisele juurdepääs ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses.  

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei reguleeri, millises ulatuses on menetlusosalisel või tema esindajal õigus tutvuda põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlusdokumentide ja muude asja materjalidega.

Kolleegiumi hinnangul tuleb selle küsimuse lahendamisel lähtuda analoogiast halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-is 88 sätestatuga. HKMS § 88 lõike 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda haldusasja toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lõike 2 kohaselt võib sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigust HKMS § 79 lõikes 1 loetletud alustel piirata. Menetlusosalisele ei anta luba tutvuda toimikuga üksnes juhul, kui huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest või selle juurde kuuluvatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 79 lõike 1 punkti 1 kohaselt võidakse menetlusosalise ligipääsu haldusasja toimikule piirata ka asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks.

 




xLaw rakendusse on kandud eelnimetud lahendite seisukohad vastavate § juurde ja märksõnastatud.